Vilistlase lugu. Anneli Kruve: uudishimust klassiruumis maailmatasemel teadustööni
Kust algas Teie huvi keemia vastu?
See tekkis tegelikult kohe koolis, kus mul oli väga kaasahaarav keemiaõpetaja, kes tegi meiega palju keemiakatseid. Mäletan, et keemia tundus suhteliselt lihtne, minu keemiaõpetaja märkas seda ja hakkas mulle eraldi huvitavaid ülesandeid andma. Seda tegi ta kõigi igavlevate õpilastega, et ka neil oleks tegemist.
Siis saadeti mõni meist keemiaolümpiaadidele, kus olid veelgi põnevamad ülesanded. Gümnaasiumis jõudsin olümpiaadi vabariiklikku vooru, kus ülesanded ei olnud enam lihtsalt väljakutsuvad, vaid päris keerulised. Sellegipoolest säilis mul keemia vastu uudishimu ja soov seda rohkem õppida.
Kas õpetaja mängib suurt rolli õpilase huvis aine vastu?
Jah, kindlasti! Ütleksin, et mu õpetaja mõjutas kõige rohkem mu otsust hakata keemiat õppima.
Kuidas oli õppida Tartu Ülikooli keemia instituudis?
Ma alustasin aastal 2003, mil Chemicumi ei olnud veel olemas ja me õppisime Jakobi ja Tähe tänaval. Mäletan, et meil oli väga sisukas baasaasta, kus õppisime füüsikat, keemiat, matemaatikat ja programmeerimist. Paljudele see ei meeldinud, aga mina olen tagantjärelegi hästi tänulik, sest kulutan näiteks programmeerimisele tööl vähemalt poole oma ajast. Ilma selleta oleks minul praegusesse valdkonda palju keerulisem tööle saada.
Jakobi tänaval õppisime analüütilist ja füüsikalist keemiat. Analüütiline keemia oli minu arvates hästi sirgjooneline, mistõttu ei plaaninud ma alguses sellega jätkata. Mingi hetk aga mõistsin, et kui tahan saada võimalikult palju vastuseid oma keemiaküsimustele, on mul analüütilist keemiat vaja. Pean ju kõigepealt teadma, mis kemikaalid kus on ja millises kontsentratsioonis, alles siis saan hakata vastama muudele küsimustele. Niimoodi sattusingi analüütikasse.
Läksin Biomeedikumi ja analüüsisin Annika Vaarmanni juhendamisel aminohappeid hiirte ajukoes. Bakalaureusetöös oli mu huvi all kromatograafia, mis on siiani väga põnev. Magistritöö tahtsin teha massispektromeetria teemal.
Kas Teil oli üliõpilasena ettekujutus, kuidas Teie karjäär kujuneb?
Kuna ma käisin riiklikel ja rahvusvahelistel olümpiaadidel ning Tartu Ülikoolis tutvustati meid tihti teadlastele, oli mulle nagu pähe istutatud, et teadus on lahe asi, millega tegeleda. Ega ma ei ole vist kunagi teisiti mõelnudki. Ei mäleta, et oleksin kunagi tahtnud mõnda ettevõttesse tööle minna. Pigem soovisin rohkem õppida ja teadust teha ning liikusin sinna, kus saab seda eesmärki kõige paremini täita. Sealjuures ei mõelnud ma, et see koht peab olema ilmtingimata ülikool, vaid piisas paigast, kus tehakse teadust.
Milline oli Teie kursus ülikooli ajal?
Tudengielu oli aktiivne ja vahel olen siiamaani üllatunud, et me jõudisme ka nii palju õppida. Olime oma kursusekaaslastega lähedased, õppisime koos, käisime Tartu korteripidudel, tudengite kevadpäevadel ja tegime kõike muud. See oli minu jaoks hästi põnev, sest ma olen Rakverest pärit ja mul oli väga tore kohtuda inimestega, kellel oli kõigil nii erinev taust. See kasvatas mind inimesena päris palju.
Kas tunnete, et hea seltskond aitab keemiaõpingutele kaasa?
Ma ütleksin, et hea seltskond on väga vajalik. Reaalteaduste puhul ei tea kunagi, mis sind ees ootab, seepärast on hea vahel teisi aidata ja teinekord saada jälle ise kursusekaaslastelt abi. Mõlemat pidi on toetavas keskkonnas märksa etem õppida.
Milline on olnud Teie karjääriteekond?
Pärast doktorantuuri, aastal 2019, läksin tööle Tartu Ülikooli. Samal aastal kuulutas Eesti Teadusagentuur esimest korda välja alustaja teadlase grandi. Esitasin taotluse ja saingi üllataval kombel grandi. See oli väga tore kokkusattumus.
Mingil hetkel tekkis huvi selle vastu, milliseid võimalusi väljaspool Tartu Ülikooli veel leidub. Täiesti juhuslikult tekkis mul võimalus minna Iisraeli ja teha järeldoktorantuur kemomeetria valdkonnas. Kuna olin nii statistikat kui ka kemomeetrilist analüüsi oma vabast ajast juba natuke õppinud, sobis see mulle hästi. Seega suundusin aastaks Iisraeli.
Saamaaegselt, taotlesin Alexander von Humboldti Sihtasutuse stipendiumi. Mul vedas taas – mind võeti vastu ja ma läksin kaheks aastaks Berliini. Kasutasin seal oma teadustöös ioonmobiilsusega seotud massispektromeetriat, mida Eestis toona isegi veel ei olnud.
Seejärel kandideerisin Stockholmi Ülikooli ja olen siin ka praegu. Keskendun siin analüütilisele keskkonnakeemiale, mis huvitab mind väga. Siin on väga hea läbikäimine eri teadussuundade esindajate seas – näiteks keskkonnakeemikute ja analüütiliste keemikute vahel. Kuna meil on palju eri taustaga inimesi, kellest igal on veel omakorda arvukalt rahvusvahelisi tutvusi, hakkavad meie tutvusvõrgustikud omavahel põimuma ja see tihendab meie koostööd.
Kirjeldage oma praegust töökohta.
Juunist olen täiskohaga professor. Meil on väga selgelt määratud, kui palju keegi õpetab ja kui palju ta tegeleb uurimistööga. Mina teen mõlemat ja suhteliselt palju: minu ajast umbes 40% kulub õpetamisele ja umbes 40% teadusele, ülejäänu on seotud haldusülesannetega.
Mis on Teie meeldejäävaim projekt?
Ma arvan alati, et kõige põnevam projekt on järgmine projekt. Võib-olla kõige uhkem olen sellel aastal alanud Euroopa Teadusnõukogu projekti üle, kus arendame potentsiaalselt toksiliste ühendite struktuuri identifitseerimiseks masinõppe meetodeid. See põhineb analüütilise keemia andmetel, mis saadakse massispektromeetriast ja kromatograafiast. See on vapustav viieaastane projekt, mis alles hakkab põnevaks minema. Ootan suure huviga lõpptulemusi.
Senistest projektidest on märkimisväärne ka masinapõhine kvantifitseerimine kemikaalide puhul, millel ei ole analüütilisi standardeid. Meie välja töötatud meetodit on väga paljud kaastöötajad ja muud teadlased rakendanud näiteks NORMANN laborite võrgustiku korraldatud võrdlusmõõtmisel. Kokku on meetodit kasutatud rohkem kui 40 laboris. See on juba võimas näitaja. Olen uhke, et need meetodid on laboritele kättesaadavaks teinud ettevõte Quantum Analytics, mille eesotsas on minu endised üliõpilased.
Kui tähtis on keemiaharidus Teie igapäevaelus?
See on hea küsimus. Muidugi tuleb ette, et sugulased tahavad teada, kas sidrunimahl on happeline või aluseline. Praktiliselt on keemiaharidusest kasu ravimi- või tootesiltide lugemisel. Ent kõige tähtsam on see loodusteaduslik loogika, mida keemiaharidus pakub. Iga teema saab võtta pulkadeks lahti, mis annab teemast ülevaatliku pildi.
Mis Teid teadlasena motiveerib?
Kui me teaksime, mis täpselt inimesi motiveerib, oleks võimalik palju rohkemat maailmas muuta. Mina oskan öelda, et mul on suur uudishimu, otsekui sisemine põlemine, mis paneb mind asjaga tegelema. Ilmselt on siin mingi neuroteaduslik põhjus, mis sai tõenäoliselt lapsepõlve ajal kuidagimoodi minu ajurakkudesse kodeeritud.
Kas soovitaksite keemia õppimist ka teistele?
Kui keemia inimesele natukenegi huvi pakub, soovitan seda kindlasti õppida. Osa valib eriala kiire rikastumise eesmärgil, aga kui see on ainuke põhjus, tasub eelistada mõnda lihtsamat eriala. Reaalteadustes valitseb tegelikult inimeste nappus, nii et kui on vähegi tahtmist edasi õppida, võetakse iga noorteadlane vastu. Igal keemiahariduse omandanul on võimalik muuta maailma paremaks.
Autor: Romet Peedumäe
